Ma olin kummalisel koosviibimisel. Mu inimesed käisid oma suguvõsa kokkutulekul. See tähendas, et palju uatosid sõitis pikas kolonnis. Aeg ajalt me peatusime ja vaatasime ausambaid, koole, maju, mälestusmärke. Pika reisi meeldivaim osa oli peatus järve ääres ja õhtune piknik. Siis võttis mu väike inimene mind endaga kaasa ja me väsitasime teineteist, et jaksaks jälle autoga edasi sõita. Järve ääres olin ma perenaisega solidaarne. Kuna vesi oli külm ei tohtinud laps ujuda ning kuna järve ääres oli koerte keelumärk, siis ei läinud mina ka vette. Me mõlemad VÄGA tahtsime ujuda. Aga meil on head iseloomud ja me (ausalt) ei käinud vees. Õhtusel piknikul paistsin ma silma veelgi parema iseloomuga. MA lesisin pererahva pikniku lina ääres ja ei tundnud mingit huvi toidu vastu. MA olin suurepärane kaaslane ja meeldiv seltskonna lõvi. MA lubasin lastel end silitada. Väiksed TArtu inimesed tegid mulle pai ja kordasid: "See ei ole Bosse, see ei ole Bosse". Nende ema olis seda öelndu ja nad üritasid sellesse uskuda.
Lisaks inimestele oli kokkutulekul veel kolm neljajalgset tegelast, sellist väiksest karvast ja klähvivat. Ühe kohta ütles suur inimene, et olevat väga kuri. Mind ta maha ei murdnud, kuigi proovisin ta teele mitu korda sattuda. Lootsin et saab mängida ja krahmasin teda turjast aga ta ei tundunud ei kurja ega mängu-koera moodi. Pigem huvitas teda pererahva selja tagune.
