Tere sõber,
mu kirjutaja oli laisk ja palju põnevaid lugusid ei jõudnud siia lehele. Kevadest on saanud suvi. Ma olen suur ja tark labradori preili. Sain 2 aastaseks. Elan linnas ja suvitan maal. Ma hoolitsen lapse eest, käin sõpradel külas, jooksen metsas ja ujun mõnuga, õpin koolis ja kuulan hoolega sõna.
Alustame eilsest. Eile sõitis peremees lapsega kontserdile ja perenaine võttis mind sõprade juurde külla. Seal oli palju inimesi ja väga palju lapsi. Ma mäletasin seda hoovi ja isegi mõni inimene oli tuttav. Võtsin väikese Paula jalutusrihma teise otsa ja läksin kohalikke uudiseid lugema. PAula oli hea kaaslane, vantsis kannatlikult mu kõrval. Külalisi oli palju ning kui perenaine jalutusrihma endale võttis, käisin ma ringi ja rõõmustasin inimesi. Perenaine ütles et ma oskan "small talk"-i väga hästi :).
Eelmisel nädala veetsin Haapsalu metsades, puhkasin ja soojendasin end päikese käes. Päikest ja kogu aeg ei näinud, sest mul on jooksuaeg ja kui peremees katusele ronis ja pööningul haamriga toksis, istusin mina toas. Õigemini ma magasin magusat und. Hoovi peal jõlkus kolm suurt isast naabrikoera ja peremees ei usaldanud neid. Nu ütleme et härrasmehelikkusest ei olndki juttu, ma põgenesin isegi nende eest kabuhirmus peremehe selja taha. Teine kord olen tugevam ja küll nad siis saavad minu käest, ühe kaupa muidugi. KOlmest ma korradag jagu ei saa :)
Linnas oli selle ajaga palju muutunud, hoovi tekkisid uued lõhnad. Ma ei jõudnd veel õieti tuppagi, kui perenaine hakkas välja kippuma. Ta arvas, et olen maa-mõnudest väsinud ja hoian linnamatist kümneküünega kinni. Mina nii ei arvanud ja lipsasin välisuksest kohe välja, ki see paotati. Saingi kaasa. Me viisime väikse perenaise ekskursioonile. Õigemini, me sõitsime perenaisega oma autosja laps oli bussis,mida me "jälitasime". Klassiekskursioonil olen ma varemgi käinud. EElmine kord nuuskisime Vääna mõisa kandis. See oli kummaliselt tuttavlik koht. Alles ära sõites saime perenaisega aru, et mu kallis kari elab ju samas metsa taga!! Oleks me seda teadnud! Tuleb teinekord hoolikalt kaarti vaadata. Teine reis oli KÄsmu kanti. Ma isegi osalesin koos lastega matkal: koos giidiga kõndisime pika maa maha. Lapsed sügasid ja paitasid mind ning isegi kõige aramad hakkasid mu sõpradeks. Giid oli ka vahva, rivistas lapsed üles ja tahtsi neid jooksutada, ma astusin siis ka rivi ette aga ta ütles et "jooksma peavad ainult need, kes kannatavad motoorse rahutuse all". Selle peale ma läksin tagumisse ritta. Giid arvas , et vaata, koer saab kohe aru, kes jooksma peab! Olin liigutatud.
Lpasel sai koolikohustus läbi, nüüd on ta vaba kui linnuke. Kui ta hommikul ei pea vara tõusma , siis teeme me hilja õhtul trikke - käime kahekesi maja taga nuuskimas ja mängimas ning siis tuleb ta minu juurd epõrandal emagama. Perenaine ütleb, et siis onminu kord laps magama panna. Mul kulub terve tund , enne kui põngerjas magama jääb. TA jutustab õhtuti maru kaua.
Peremees tegeleb minu haridusega. Kulsin et sügisel peaksin tõukatsed ka ära tegema. Kord nädalas viin peremehe trenni, seal saab ta kokku teiste samasugustega. Nad on koeraomanikud. Me passin kaks tundi autos, siis mängib peremees teiste koertega. Mõnikord istub ta lihtsalt põõsas - inimeste meelelahutus! Koerad käivad neid inimesi nuuskimas - kui üles leiavad siis hauguvad. Mina ei haugu. Peremees ütles, et kui hädasolija peale keegi ootamatult haukuma peaks, jääb vaesekesel süda seisma suurest ehmatusest. KUi ma kooli hästi lõpetan , siis teeb peremees minust rulli-koera. Mis iganes see ka ei tähenda. Peaasi et ta rahul on. Koolis pean ma inimestega mängima. Nüüd mängin ma kõigiga. Alguses oli mul oma lemmik - kõikide labradoride sõber, kes meenutas pisut mu kasvatajat. Treener tahab et me tarkust juurd ekoguksime ja siis saadab meid tuult nuuskima. Mille tulemusel saame me mõne inimese põõsast kätte. Inimesed nimetavad seda tööd tarkade sõnadega. Siit paistab kõik palju lõbusam, kui leiad põõsast inimese, hakkab ta sinuga mängima :)
Mulle meeldib mängida. Perenaisel on palju asju, mida võiks kasutada. Aga me jagasime puuoksad ja paberrullid ilusti ära. Minu omad ja tema omad. Praegu on mul hea pikk papptoru, kui ma seda närin, siis kostab vilepill - ma oskan toru sisse ninaga puhuda: "olen pillikoer, vahva pillikoer, minu pillimäng meeldib kõigile!".
Mõnikord võtab peremees mu paela otsa ja viib müra sisse: me sõidame trammide ja bussidega, kõnnime kesklinnas ja vanalinnas. Perenaine viib mind tavaliselt laste juurde, koolimaja ees ootame väikest perenaist. Teised lapsed ka tunnevad mind juba ja direktorile ei ole me veel vahele jäänud :) Koolilastega saan ma mõnuga mängida. Ma teen kiikhobust ja jooksen oksaga ringi. Lastele meeldib tagaajamine ja nad ajavad mind hea meelega taga!
