Talv ei jõudnudki meie õuele. Mõnikord kattis valge lumeloor murumättakese aga see sulas järgmiseks jalutuskäiguks ja enamasti olen pidanud poris sumpama.
Ühel sellisel talviselt porisel nädalavahetusel istusime perenaisega autosse ja sõitsime koerakarjale külla. Õigemini oli mu toidumoon otsas ja ristiemalt saime uue koorma krõbinaid kaasa. Lisaks veel maisustusi, lausa südamekujulisis. Ristiema Monika oli lahke ja hell ning ta suuuuur lambradoride seltskond võttis mind hästi vasu. Me mässasime kuni olime ülepeakaela pori-kutsud. See oli vahva!!! Ristiema kennelil on oma pildikoht ka, vaata sinna: http://www.elvendor.com/.
Praegu on ilmad nii päikeselised ja soojad, et käisin taas ujumas. Mu talvekasukas on lahkunud aga ma ei ole enam sugusgi niru ja takune. Väikeperenaine sugas mind korralikult mitu päeva. Ta sai mitu peotäit koerakarva ja minu selg sai korralikku sügamist...mitte ainult selg.
Kohe kui mu väljanägemine pisut paranes viis peremees mind eriti põnevasse kohta. Me turnisime ja ronisime, kõndisime ja täitsime hulga keerulii ülesandeid. Nimelt olid päästekoerte katsed. Ja mu pererahvas arvas et võiksin ennast seal nädata. Tänaseks on tulemused teada - mind võeti treeningrühma vastu ja nüüd hakkab peremees minuga vigureid tegema :) Katsed ei olnud rasked, võõrad tahtsid mind katsuda ja mu peremeest katsuda: kaisutasid ja patsutasid teda ning tegid imelikke hääli. Vaatasin ja imestasin,nu mis ma siis pidin tegema? Siis võttis võõras mind sülle - nu tere talv! Õnneks mu keha meeldis talle aga minu jalad võttis selline väntsutamine nõrgaks - vajusin kohe potsti istuli. Siis küsis võõras, ka smu peremehe süda on terve ja me läksime rajale, kus kostis tulistamist ja keegi viskas meie kõrvale telliseid katuselt... kah mul asi, nu ja siis. Kui nad meid pimedasse keldrisse panid ja ukse sulgesid, siis ma igaks juhuks ei läinud peremehe juurde, uks oli ju minu selja taga ja pealegi vilkus mu seljas väike majakas - peremehel oli hulkamaad kergem minuni jõuda. Aga ta vist pelgas pimedust ja siis ma lõpuks läksin ise tema juurde. See ei olnud veel kõik. Päästekoerad peavad oskama väga hästi mängida. Peremees viis mind metsa, sidus puu külge ja hoopis võõras tuli mind päästma - tore lgu küll. Lõpuks haaras võõras mu lelu ja pistis punuma, kutsus mind kaasa ka. NU kahele ühest lelust ei piisa. Ma jooksin mujale, leidsin paraja oksa ja alles siis jooksin võõra juurde - hea mäng! Mulle meeldis. Tundub et võõrastele ka. Tegelikult sellise päeva lõpuks ei olnud nad enam võõrad. Päris tuttavad juba. Nendel on ka oma pildikoht: http://www.rpr.ee/paastekoerad/Lehed/paastekoerad.aspx
Pererahvas hellitas mind, tundub et ma tegin midagi eriti head. Suundusime peremehe sünnale ja mina sain segaverelise Kellyga mõnuleda - teine on muutunud, kõrvad lokkis ja pikk saba taga.
Nüüd ootan pikisilmi et saaksin kasvataja juurde ja oma karja juurde uudiseid pajatama. Vist pererahvas ootab, aga mina olen igakell valmis. Ma elan oma uues peres juba terve aasta. 13 veebruaril oli esimene tähtpäev. Vaata kui väike ma olin: http://www.zone.ee/heinlo/puppies.pedigree.htm
Pererahvas kiidab mu lastetuba ja on mega õnnelik, et ma sain nende juurde tulla!!! Mul on üks saladus ka, peremehe vana padi rändas minu pesasse - nüüd olen veel rohkem kuninglik koer. Väike perenaine armastab ka oma patdjaga minu pesa kõrval lebotada.
Praegu olen perenaisega autos ja ootan millal väike perenaine suurest majast välja lastakse. Aknast on näha, kuidas lapsed uksest välja tulevad aga minu oma ei ole veel näha. Iga kord kui ma ta siia toon, kaob ta kohe mitmeks tunniks. Aga siin on head lõhnad ja pisut eemal on koertemänguväljak. Seal elavad linnavurled, kellel metsa ei ole. Kõnnivad ruudukujulises aedikus ja jätavad teineteisele teateid. Vahelduseks päris põnev. SEllistel päevadel olen ma soliidne koer, kes kõnnib kesklinnas perenaise kõrval. Mul on hea lastetuba ja ma oskan väga hästi käituda.
Eile müttasime väikese perenaisega maja taga. Olime kassi-pissi-väljakul, mis kunagi oi lastemäguväljak (väga ammu siis kui suurperenaine titt oli). Seal me olime kahekesi ja saime omaplikade trikke teha!! Juhei , varsti saan sõbrantsiga kokku.
Ühel sellisel talviselt porisel nädalavahetusel istusime perenaisega autosse ja sõitsime koerakarjale külla. Õigemini oli mu toidumoon otsas ja ristiemalt saime uue koorma krõbinaid kaasa. Lisaks veel maisustusi, lausa südamekujulisis. Ristiema Monika oli lahke ja hell ning ta suuuuur lambradoride seltskond võttis mind hästi vasu. Me mässasime kuni olime ülepeakaela pori-kutsud. See oli vahva!!! Ristiema kennelil on oma pildikoht ka, vaata sinna: http://www.elvendor.com/.
Praegu on ilmad nii päikeselised ja soojad, et käisin taas ujumas. Mu talvekasukas on lahkunud aga ma ei ole enam sugusgi niru ja takune. Väikeperenaine sugas mind korralikult mitu päeva. Ta sai mitu peotäit koerakarva ja minu selg sai korralikku sügamist...mitte ainult selg.
Kohe kui mu väljanägemine pisut paranes viis peremees mind eriti põnevasse kohta. Me turnisime ja ronisime, kõndisime ja täitsime hulga keerulii ülesandeid. Nimelt olid päästekoerte katsed. Ja mu pererahvas arvas et võiksin ennast seal nädata. Tänaseks on tulemused teada - mind võeti treeningrühma vastu ja nüüd hakkab peremees minuga vigureid tegema :) Katsed ei olnud rasked, võõrad tahtsid mind katsuda ja mu peremeest katsuda: kaisutasid ja patsutasid teda ning tegid imelikke hääli. Vaatasin ja imestasin,nu mis ma siis pidin tegema? Siis võttis võõras mind sülle - nu tere talv! Õnneks mu keha meeldis talle aga minu jalad võttis selline väntsutamine nõrgaks - vajusin kohe potsti istuli. Siis küsis võõras, ka smu peremehe süda on terve ja me läksime rajale, kus kostis tulistamist ja keegi viskas meie kõrvale telliseid katuselt... kah mul asi, nu ja siis. Kui nad meid pimedasse keldrisse panid ja ukse sulgesid, siis ma igaks juhuks ei läinud peremehe juurde, uks oli ju minu selja taga ja pealegi vilkus mu seljas väike majakas - peremehel oli hulkamaad kergem minuni jõuda. Aga ta vist pelgas pimedust ja siis ma lõpuks läksin ise tema juurde. See ei olnud veel kõik. Päästekoerad peavad oskama väga hästi mängida. Peremees viis mind metsa, sidus puu külge ja hoopis võõras tuli mind päästma - tore lgu küll. Lõpuks haaras võõras mu lelu ja pistis punuma, kutsus mind kaasa ka. NU kahele ühest lelust ei piisa. Ma jooksin mujale, leidsin paraja oksa ja alles siis jooksin võõra juurde - hea mäng! Mulle meeldis. Tundub et võõrastele ka. Tegelikult sellise päeva lõpuks ei olnud nad enam võõrad. Päris tuttavad juba. Nendel on ka oma pildikoht: http://www.rpr.ee/paastekoerad/Lehed/paastekoerad.aspx
Pererahvas hellitas mind, tundub et ma tegin midagi eriti head. Suundusime peremehe sünnale ja mina sain segaverelise Kellyga mõnuleda - teine on muutunud, kõrvad lokkis ja pikk saba taga.
Nüüd ootan pikisilmi et saaksin kasvataja juurde ja oma karja juurde uudiseid pajatama. Vist pererahvas ootab, aga mina olen igakell valmis. Ma elan oma uues peres juba terve aasta. 13 veebruaril oli esimene tähtpäev. Vaata kui väike ma olin: http://www.zone.ee/heinlo/puppies.pedigree.htm
Pererahvas kiidab mu lastetuba ja on mega õnnelik, et ma sain nende juurde tulla!!! Mul on üks saladus ka, peremehe vana padi rändas minu pesasse - nüüd olen veel rohkem kuninglik koer. Väike perenaine armastab ka oma patdjaga minu pesa kõrval lebotada.
Praegu olen perenaisega autos ja ootan millal väike perenaine suurest majast välja lastakse. Aknast on näha, kuidas lapsed uksest välja tulevad aga minu oma ei ole veel näha. Iga kord kui ma ta siia toon, kaob ta kohe mitmeks tunniks. Aga siin on head lõhnad ja pisut eemal on koertemänguväljak. Seal elavad linnavurled, kellel metsa ei ole. Kõnnivad ruudukujulises aedikus ja jätavad teineteisele teateid. Vahelduseks päris põnev. SEllistel päevadel olen ma soliidne koer, kes kõnnib kesklinnas perenaise kõrval. Mul on hea lastetuba ja ma oskan väga hästi käituda.
Eile müttasime väikese perenaisega maja taga. Olime kassi-pissi-väljakul, mis kunagi oi lastemäguväljak (väga ammu siis kui suurperenaine titt oli). Seal me olime kahekesi ja saime omaplikade trikke teha!! Juhei , varsti saan sõbrantsiga kokku.
