Olen tagasi linnas. Sile põrand mu külje all ja magus uni .... mmm linnamõnud. Peremees rõõmustab kraanist voolava vee üle :) Mina magan end esiteks välja ja siis vaatame, mis siin linnas teha on. Peaks koera-perele külla minema ja Tootsile helistama, saab koertega muljeid vahetada.

Mul oli pikk puhkus looduse rüppes. Lõpetuseks võõrustasin peremehe sõpru. Need olid vahvad tegelased, suured ja tähtsad, naised ja mehed aga mängisid nagu lapsed. Nimelt nad mängisid minuga. Loomulikult lubasin end imetleda. Ma olin just nii hea, rahulik ja supre nagu raamatud labradoridest kirjutavad. Ning kogu seltskond nautis minuga koosveedetud õhtut. Ma istusin korda mööda külaliste jala peale ja nõjatusin nende najale. NAd rõõmustasid et ma olevat neid omaks võtnud. Ainult peremees purustas nende illusioonid, ütles et nad peaksid endale seda hoopis sisendama, sest tegelikult olen mina ju ikkagi looduse kroon ja nemad - külalised- minu alluvad. Ei tea kust peremees seda tarkust võtab, ma ju lihtsalt olin sõbralik ja ei ajanud neid hoovi pealt minema. NAd sobisid mulle puuoksi loopima ja eriti vahvad olid need kes jaksasid mind taga ajada.

Peremees jäi ka rahule, ta ütles et on väga uhke minu üle.

Õhtul olin esimesena telgis ja võtsin mõnusa pehme koha endale, sättsin peremehe vesti pea alla ja sain veel perenaise magamiskoti endale. Peremees ise mahtus ka lõpuks serva peale. Kes ees, see mees :)