Puhkus

Lõpuks sain ma taas käpab Haapsalu tänavatele tõsta. Kõndisin tänavatel ja näitasin oma paremat poolt. Lõpuks maandusin kohviku laua alla. Ma olin vaikne kui hiireke ja istusin vagusi, kuni pererahvas lõunatas. Kohvikupidajaga oli eelnevalt kokkulepitud, et üks sõbralik ja hästi kasvatatud lambrador tuleb sisse. TA jäi minuga rahule.


Pärast viis meie teekond looduse rüppe, me nautisime rohelust ja värskust. Billy, Jonny ja kes ta veel oli, tulid mind kohe tervitama. NAd on minust kaks korda suuremad ja kipuvad kolmekesi kambakat tegema. MA olen kaval. Seekord ma supsasin auto pakiruumi ja sealt nad mind kätte ei saanud!

Ööseks läksime hotelli ja mina ka ,mina ka. Hotellipidajad mäletasid mind ja ma sain pererahvaga toas magada. Ainult hommikul häiris mind inimeste liikumine kuskil koridoris ja ma haugatasin paar korda. Ups, pererhvas oli päris üllatunud ja küsis, kas ma hakkan nüüd valvekoeraks? Ei hakka, mõtlesin mina, aga koer olen ikkagi :)

Linnas on palju soojem ja Jonnyde kari ei tule kimbutama. Aga Läänemaa rajad ja mereseiklused on ikka mul meeles. Peremees viis mind pikale rännakule ja homme kutsus mu kasvataja Evelyn mind treeningule! Uh, seda ma ootan, saan käsitöö-hõngulise kasuka päris koera-kasuka vastu vahetada ja kohtun oma päris pesakonna semudega! Juheei, siit ma tulen! Eriti hea ja sõbralik labrador.

Minu lemmikud

Väike perenaine teab mis mulle meeldib.... värske ja mahlane, tervislik ja hea toit!!!

Teraapiakoer Nessa

Minu väike perenaine lõpetas esimese kooliveerandi esimeses klassis. See oli uus ja huvitav aeg. Viimane nädal oli talle kuidagi eriti stressirohke. Ja siin tulin appi mina, super inimeste rahustaja ja abistaja! Väike perenaine tuli koolist, viskas riided nurka ja me pikutasime otse esikupõrandal, vaikselt ja pikalt. MA lõin nurru ja rääkisin oma "haigutavas"keeles, see tegi talle rõõmu ja ta harutas mu karvu, sasis ja paitas. Lõpuks oli tal hea ja mõnus olla, ma sain ohtralt paisid ja päev võis edasi kulgeda!!!

Ma aitan teda ka teistel päevadel, kui ta mu karvu puhastab näiteks. Mul on nimelt uus hobi: tekstiilikunst. Pintsli asemel kasutan saba ja siis saab väike perenaine mind kasida. See meeldib talle. TA tahab ka minuga õues käia ja minuga mängida. Me oleme hea naiskond mürakarusid! Ma teen ta tuju heaks sest koos minuga ta tunneb end tähtsalt ja hästi. Suured inimesed kipuvad teda käsutama, aga mina olen alati valmis teda kuulama ja vigureid kaasa tegema :)

Mina ja minu inimesed

Ma olen suur ja kaunis , ma olen imeline ja üldsegi, ütleb pererahvas, et olen kuninglik koer. Mulle see meeldib. Hiljuti võttis peremees mind väljasõidule kaasa. Me olime maailma-lõhnade-kuningriigis! Seal oli kitsas laudtee ja kui ma tee pealt kõrvale astusin, vajusid mu käpad kohe sügavalt sisse. Pehme sambla sisse. Üritasin laudtee peal püsida. Aga siis märkasin enda ees virvendamas ja sillerdamas vett! See oli soojärv. Inimesed võdistasid õlgu ja toppisid sõrmed kinda sisse, aga mina luglesin tumedal veepinnal, puristasin ja sumasin. Veest välja saamisega oli tükk tegu, sest õiget kallast sellel augul ei olnud. Peremees seisis abistavalt juures ja me tegime targa näo pähe, loodan, et keegi ei märganud, seda ebakindlust, kui ma veest välja koperdasin. Kohe kui tundisn laudteed oma käppade all, tõmbasin rinna kumeraks ja ajasin koonu tähtsalt püsti.

Soo-kogemus oli põnev. Kui linna jõudisn magasin paar päeva ja pererahvas sai rahulikult koolinädalat pidada. Nad hellitavad mind viimasel ajal ja annavad mu peanupule ülesandeid. Perenaine peidab igasuguseid maitsvaid ja lõhnavaid palakesi kongi sisse. Inimesed on muutunud osavamaks, nüüd pistavad nad palad nii kindlalt kongi sisse peitu, et ma pean pool päeva ta kallal nuputama.

Aga ühel päeval tuli taevas maa peale. Nimelt sain ma vorstiviiluga vastu pead :) Oh seda rõõmuhetke, keegi ei jõudnud märgata , ma ise selahulgas, kuidas see vorstiviil mu suhu kadus. Laua juures on kasulik pikutada, eriti kui inimesed sind vorstiga pilluvad ... mmmm

Hilisõhtused jalutuskäigud on muutunud pikemaks. Peremees ootab kuni tervisejooksjad koju lähevad ja siis laseb mu metsa lahti.... küll ma siis tuiskan.... mul on helkur-rihm küljes ja peremees kannab taskulampi, siis me trehvame jälle kokku. Tegelikult ma hoolitsen peremehe eest ise, vaatan et ta rajalt kaduma ei läheks. Kui ta teeristil vales suunas läheb, siis silkan talle kohe järele. Kindluse mõttes. Inimesi peab hoidma, eriti kui nad õhtul lärmakalt om a päevasündmustest kolmekesi läbisegi räägivad. Siis nad lähevad nii emotsionaalseks. Minu töö on neid rahustada. Istun vaikselt lärmaja juures ja toetan küljega ta najale. Mu inimesed juba teavad, et see on märguanne. Lärmaja hakkab mu kasukat sõrmitsema ja varsti unustab ta muremõtted. Ma oskan seda. Põrandalapp häirib mind ja see kui perenaine köögist tahatuppa infot edastab. Sel juhul kunagi ei saagi täpselt aru, kas ta räägib minu või seinaga. Tegelikult kommunikeerus tagumise toaga ja edastas teistele inimestele sõnumit.

Elamused

Eile olin "välitöödel". Esiteks viisin Väikese perenaise kooli, siis jalutasin kesklinnas ja lugesin kohalikke lehti. Pärast autos magamist ja perenaisega pirukate mugimist, sain Väikese perenaise tagasi. Hüppasime ja hullasime. Hea et ta sealt ikka välja sai.

Hiljem sõitsime mürisevate elukate juurde. Seal tuli üks pisut tuttava moega aga suures oranzis rüüs kummihaisuline mees ja kallistas väikest perenaist. Ma seisin otse ta kõrval ja tegin väikse rünnaku, et ei arvaks siin midagi...tema tuleb ka kukub kallistama. Järgmisel hetkel kuulsin oranzi koletise seest peremehe häält. Täielik segadus. See koletis oli peremehe juba alla neelanud. Perenaine kiitis oranzi elukat, sest ta aitavad peremeest jääkülmas vees ellu jääda. Võb olla, aga hais oli väga vale.

Õhtul avastasin et olen juba keskeesti poole teel. Väike perenaine viidi vanaema juurde. MA ei ole seal veel käinud ja KÕIK oli mulle uus. Maja ümbrus, korteri lõhnad. Lõpuks hakkas see koht mulle meeldima, sest pliidi juures oli kast puudega - näri mida tahad ! ja pliidi küljes rippus magusate kuivikute kott.... ma ei võtnud sealt ühtegi kuivikut...ma vaatasin seda kotti hellalt ja vaikselt....loomulikult ei pidanud vanaema mu pilgule vastu ja ma olin sunnitud mõned kuivikud põske pistma :)

Aeg ajalt avanes vanaema uks ja sisse tulid erinevad inimesed, suured ja väikesed. Üks lõhnas metsa ja mootorite järele, seda ma ka ehmatasin pisut, igaks juhuks, et teaks .... pärast ma häbenesin teda ja hoidsin eemale, perenaise jala juures oli kuidagi parem istuda.

Ööseks sain oma koju tagasi. Tavalise lõhnaga peremees ootas mind suure söögikausiga! Päeva parim hetk!!

Hea ja sõbralik labrador

Nüüd on perel jälle palju tegemist. Väike perenaine mangub , et ma saaksin koos perega kuskile messile minna. Aga peremees ei luba, ütleb et see on koera piinamine. Selle peale , hakkas väike perenaine omale ürpi meisterdama, lõpuksnägime sarnased välja: tal oli kaks suurt kõrva, tugev saba ja must kuub. Nu täpselt nagumina. Kui keegi seda ei usus, siis lugegu silti tema kuuel: "Hea ja sõbralik labrador". Nüüd teab perenaine ka , mida tähendab "peast koer" :) või vähemalt aimab

Nessa - inspektor ja näituse kuraator

Sügis on käes.

Pererahvas on kuskile kadunud. Enamasti olen ise maja peremees. Teen mis tahan. Kui pererahvas on läinud, inspekteerin ma tube, lesin väikse perenaise voodis, see on roosa ja pehme, ta ise lubas, ausalt. Perenaine ohkab ainult ja vahetab õhtuti linad ära. Aga suurt jama sellest ei tule. Pärast mõnusat lesimist, otsin midagi hamba alla. Pererahval on imelik maitse - proovisin. Üks magusalt lõhnav asi oli peaaegu virsiku maitseline, ainult ajas keele vahule. Inimesed nimetavad seda seebiks ... Kingade juures leidsin mõnusalt lõhnava musta asjakese, seda oli hea tükeldada. Inimesed kutsuvad seda saapaviksiks... Aga teine kord leidsin laua alt terve sokolaadi tahvli. Arva ära, kuidas ma teadsin, et see on mulle? PAberil oli koera pilt. Mingi Kruuda olevat uue sokolaadi teinud. Väike perenaine enam ei pahanda minuga ka. MA lihtsalt ei viitsi ta nukkudel juukseid eemaldada, kole tüütu tegevus. Rohkem pinget pakub teritajate hakseldamine. Perenaine ütleb, et ma otsin teravaid elamusi. Eh, see linnaelu on väsitav.

Kui lõpuks õue pääsen, olen õnnega koos. Õueminekuid peab ise korraldama. Pererahvas tantsib hommikuti väikese perenaise ümber. Ta ei ärka enam ise , vaid teda peab ninaga toksama ja siis kiirustab ta suurte kottidega kuskile, kuhu ta mõnikord ei taha minna. Sellistel hetkedel võib juhtuda et inimesed ei märkagi mind. MA siis litsun end ukse najale lapikuks ja ootan kannatlikult. Meil on valge uks ja nad peaksid mind märkama.

Aga üks kord mattus meie kodu lõhnavate ja käärivate ja jahuste ja liimiste ja värivste paberilipakate alla. Perenaine ei läinudki sel ajal magama. MA valvasin teda päris hommikuni. Proovisin järgmisel päeval neid paberi-tuuste ka hambaga, polnudki viga aga maitsetud kuidagi. Öösel oli aga põnev. Me sõistime isegi kuskile kaugele. Perenaine tassis pilte ja pappe ja midagi veel. Mina jooksin pimedates koridorides ja võistlesin selle teise koeraga,kes kontori klaasustel mulle otsa vaatas. MA tahtsin temaga mängida, aga ta ei läinud eest ära ja ma põrkasin vastu klaasi. Siis kadus perenaine ära. MA nägin teda oma silmadega klaasi taga?, ta kutsus mind aga ma ei pääsenud tema juurde. Väga segane olukord. Piinlik ka koguni. Sest lõpuks sain ma aru et ta seisis mul selja taga ja ma vaatasin hoopis tema peegeldust.

See pime pikkade koridoridega maja oli põnev ja lõhnas uut moodi. Pärast sõistime jälle autoga ja ma pidin iga kord ise autost sisse ja välja tulema ja perenaise kõrval käima (ise oskan ma väg ahästi kõrval käia!), sest tema ainult tassis mingeid pappe ja pabereid. Õues oli täiesti vaikne ja inimtühi. Kuskil sõitsid autod aga meie tänaval oli vaikus. Kella nelja paiku öösel tuli mulle pähe pissile minna. Õnneks sebis perenaine auto ja kodu vahet ning ma sain kõik mis tahtsin.

Hommiku poole tekkisid meie kodu põrandatele valged suured stendid. Siledad ja mõnusad. MA tõin endale õuna (tead, seal korvis köögis on, noh peab mudugi valima, aga mõni ikka kõlbab kah) ja seadsin end sisse valgele alusele... mmm

Kui perenaine magama läks hakkas peremees end üles ajama ja siis ,oh üllatust, otsustas et mind peab õue viima. MA ju alles jäin magama ja mu silmad olid väga väikesed. Tegin paar sammu ja pikutasin iga kord kui ta viivitas. KAua ta minuga ei jalutanud, vist sai aru, et ma ju öösel töötasin - tegin koos perenaisega laste maalinäitust, olin lausa näituse kuraator. Vaatasin ühtlasi kõik korralikult üle ja andsin oma nõusoleku!