Peremehega rannas

Teekond peremehega

Teekond

Läänemaal (fotod: Priit)

Õhtuti poen mati sisse ja ükski sääsk mind ei leia

Kas mängime?... ok, vaatan ise ringi

Haapsalus

Haapsalu on ilus ja vaikne linn. Mulle meeldib kohvikute ees lesida, möödujaid jälgida ja linnaõhku sisse hingata.... hoopis teine tera. Inimesed on erakordselt lahked. Nad peatuvad mu ees, vaatavad mind , naeratavad ja ütlevad, et olen ilus koer. Tean, tean, aga ikkagi meeldiv kuulda :)

Uudised kõnetraadist

Tere,

olen nüüd juba paar päeva peremehega suvepuhkusel. Päike paistab ja ilm on ilus. Täna oli rahulik päev ainult peremees müttas asjadega edasi tagasi, saagis ja kaevas. Õhtuks oli tal päris hea auk valmis, siis ma aitasin teda pisut veel. Mulle meeldib kaevata. Tema toimetamised olid väga igavad ja siis ta rõõmustas mind õunapuuoksaga, saagis kohe mitu juppi, mida ma õue peal taga ajasin. Tegelikult veetsin enamuse päevast maja trepi ees. See on kuum ja päikseline koht aga mulle tundub , et seal on mul õige asjadel silma peal hoida. Palav on, loodan , et täna ei hakka ma oksele. Uhh, piilun maja taha, kas peremees ei tahaks ujuma minna.

Ujuma tahaks minna. Ei tea kas peremees ikka viib? Nii ma mõlgutasin mõtteid. Teie arvate et miks ei peaks peremees mind mere äärde viima aga siin juures pean mainima, et pärast eilselt suplust võib olla ei saagi ma tükk aega merele.... Nimelt otsustasime linnas käia ja PAralepa rannas ringi luusida. Hea oli. Peremees viipas mulle käega ja ütles: "MIne!". Oh ma rõõmustasin. Vesi oli ujumiseks madala ja ma kappasin tuul kõrvades vihisemas edasi ja tagasi. Siis jäi mulle silma üks luik. Luik nagu luik, aga otsustasin lähemalt tutvust teha. Lind osutus pelglikuks aga mänguhuviliseks. TA narris mind ja meelitas endaga kaasa. Mõne aja pärast liitus meiega teine luik ja tema ärgitas mind hoopis teises suunas jooksma. Vesi oli madal ja ma sain nad peaaegu kätte. Luiged ei tahtnudki kaugele lennata, ma vist meeldisin neile. Järsku läks põhi jalge alt ja ma pidin sumama hakkama, vaatasin korraks üle õla janägin et peremees on muutunud väikseks vehkivaks ja jooksvaks täpiks. Võib olla ta isegi tahtis mulle midagi ütelda, aga tuul oli mere poolt ja luiged pladistasid mu ees tiibadega. Sumasin edasi. Nii see olekski võinud kesta kui peremees poleks lähemale jõudnud, ta sumas läbi vee ja ma kuulsin korraks oma nime. TAhtsin juba vastata aga roostikus sädistasid linnud nii magusalt, et ma kohe pidin neid vaatama minema. Sumasin kaarega roostikusse...

Kui ma ükskord hiljem peremehe juurde jõudsin lasin pea igaks juhuks väga madalale ja liputasin kõigest väest sabaga. TA oli väga rõõmus, et me jälle kokku saime, vaatamata sellele, et ta jalg sai mind taga ajades kõvasti vigastada. Nii pidingi ta haiglasse viima ja arstidele üle andma. NAd määrisid ja plaasterdasid peremehe jala korralikult ära ning tegid isegi süsti, et meremuda haavas pesitsema ei hakkaks. Kui me hilja õhtul koju jõudsime oligi uneaeg käes. Tegelikult me tahtsime päeval vaid korraks mere äärde minna. Aga kunagi ei tea milliseks meri su jalutuskäigu muudab. Pidin seda peremehele meelde tuletama, tema ju teab neid mere asju.

Vot selline seiklus oli eile. NAtuke ekstreemspordi moodi :)

Peremees lõpetas toksimise ja tundub et täna saan ma ikkagi mere äärde. Täna ta ei võtagi jalutusrihma kaasa, ütles et sellest pole kasu. Pakkis hoopis binokli, gps-i ja vile seljakotti. LÄheb ujumiseks!!!

Sajab, sajab märjaks maa, rohi kasvada siis saab...

Hommikul oli üllatavalt jahe ilm, ma sirutasin end mõnusalt ja kulgesin uudiseid lugema. Kui koju jõudsime hakkas akna taga miski krabisema, siis toksima ja lõpuks kopsis lakkamatult. Olin igaks juhu svalvel ja jälgisin ilma läbi avatud rõduukse. Pererahvas ahhetas ja sädistas. TUndus et see märg olukord akna taga tekitas rohkme elevust kui ära jäänud puhkuse rännak. Mu väike inimene oli öösel maru kuum ja me valvasime teda kõik koos. Hommikul sai ta oma rõõmsa tuju tagasi ja nüüd on kõik jälle korras.

Peremees viis mu niiskese loodusesse uudistama. See värske õhk ja lirtsuvad tänavad olid uskumatult head. MA lippasin isu täis ja nüüd saan leiba luusse lasta. Hea ja unine vihmapüha.

Kohtumised kassidega

Täna jälle ei vedanud, kohtusin ukse juures sisiseva elukaga.

Kassid on imeikud loomad. Kui ma uksest välja kõnnin, on nad nagu põõsad maja ees. Kükitvad ja vaatavad mind üksisilmi. Mis nad vaatavad? Ehk mängiks? Venitan kaela pikaks ja üritan neile läheneda, liputan saba... sellepeale jooksevad väiksemad minema. Ainult üks sisisev juurikas tõmbab küüru selga ja tardub. SEee mulle ei meeldi, taganen vaikselt, sest see sisin ei ole sõbralik. Kord tundsin pärast sisisevat "pommi" valu-välku. Kassiroju lajatas mulle käpaga vastu nina. See oli valus. Isegi peremees jooksis ummisjalu mind päästma ja ajas kassi puu otsa.
Kassid on imelikud loomad. Mu väike perenaine unistab kassist ja räägib kasside headusest. Mina olen omal nahal vaid valu ja sisinat tundnudmis kassidega kaasneb.
.
Puhkuse maja juures elab kaks punast elukat, nemad ei sisise ja neil ei ole valu-välku käpa küljes. NAd pikutavad päikesepaistel ja lasevad end nuusutada. Nad lõhnavad pisut kala järele ja see on hea lõhn. Mulle maitseb kala. Kunagi räägin linnaelukatele nende sugulaste stressivabast elust loodserüppes, kui nad mind kuulda võtavad.

Õhtul rannas

Jänes

Tere sõber,

eile sai teoks mu peremehe Priidu unistus, ma näitasin oma jahipidamise oskusi. Kuna ta nii kaeblikult sisestas mulle juba kodus, et ma talle jänese tooksin, siis nii ma tegingi. Nu mõningate viivitustega, sest jänes oli päris suur volask ja mul võttis aega et selgeks saada, kuidas neid elukaid kantakse. PArdiga läks lihtsamalt, seda olin ma juba enne metsast välja toonud. Lõppkokkuvõttes jäi mu peremees väga rahule, ma kahtlustan, et ta oli väga õnnelik, et ma tal nii nutikas olen. Tegelikult ma pean tunnistama, et jänesejaht ei olnud ehtne, see oli siiski üks minu koolipäev, kus mu kasvataja Evelin koeri õpetas ja jahipidamise nippe meile jagas. Metsas oli mul päris jahikoera tunne, sest jänes ja part olid ehtsad ning jänesejälje sain ma iseseisvalt ülesvõtta, mul on heanina!

Nessa ja Toots rannas

Täna oli meri rahulik ja soe punetav päike vajus aeglaselt muuli taha. Me jagasime puuoksi ja sumasime vees: Suurepärane õhtu!

.

Muideks, tead mis selgus, et oleme Tootsiga, kes on My Brand Egoist, natuke sugulased :), minu isa Guideline`s Chunga`s Reverenge on Tootsi suguvõsaga kuidagi seotud vist, kes neid aegu enam mäletab...

"Koerterannas" koos Happy ja Tootsiga.

Täna on väga unine päev. Ma vaatan et mu kari koos püsiks aga silm vajub tahtmatult looja. Nüüd kui õhtu käes ja palavus taandub, hakkab sabaots väledamalt põntsatama. Peremeeski ajab endale metsariided selga ja minu kaelarihm pakitakse kaasa. Hulk maitsvaid ja lõhnavaid palakesi rändab seljakotti. Ahaaa, läheb lahti! Täna on see "jänese" päev. Peremees võtab mu pea käte vahele ja vaatab sügavalt silma: "PAlun too mulle jänes", sisestab ta mulle juba koduseinte vahel. NU mis ma temaga peale hakkan, eks ma proovi.

Enne und saan end värskendada meres ja ujuda koos Tootsiga. MA tean, ta helistas juba... võtaks paar oksa kaasa või vaataks kuidas mäng kujuneb....pärast pikka ja sooja suvepäeva on õhtune suplus nagu rusikas silmaauku.

Nessa suvitab: möödunud nädala kroonika

Kui ilmad on soojad, läheb terve perekond pikale rännakule. Tassivad ja sätivad kotte ja kompse. Õnneks ei trügi nad oma asjadega minu territooriumile. Siin saan laiutada ja soovi korral õunapuuoksa närida. Mõlgutan mõtteid ja kuulan automürinat. Ei, mürinat ei kuule, sest mu pere paneb Tallinna piiril alati ühe ja sama plaadi käima. Sellega nad mõõdavad tee pikkust ja kui plaat saab läbi , olemegi kohal. Enne kui kohale jõuame, kuulan ühe mehe kurtmist, teemal, et "mees on perest väsinud" või "teeb kapten oliver miskit mereröövlite kombe kohast" ja "siis ta lubab et on homme parem kui eile ja parem kui täna"... Kui see laul on kõlanud hakkab auto pidurdama ja ma saan sõidukist välja. See ei ole esmapilgul üldsegi meeldiv, sest ma ei sattugi enam kuivale asfaldile... mu käpad vajuvad rohelise mätta sisse. KOhe jõuavad kohale need pinisevad ja torkivad lennumasinad! Teen tiiru oma valdustes ja loen uudiseid, mis naabrikoerad on mulle jätnud. Põnev. Aga saaks juba telki või vähemalt maja jahedasse rüppe. Siis hakkab mu pere jälle kottide ja kompsudega sebima. Peab veel hulk aega ootama, enne kui nad oma varikatuse korda seavad ja mõnusa veranda valmis sätivad. Oh, lõpuks ometi, pisut tsivilisatsiooni. Siin me mõnuleme. Siia ei kipu ka sääsed, sest miski haisev suits laua peal ei meeldi neile. Nii algavad minu suvised maapuhkuse päevad.Seekord olid ilmad soojad. JA mu väike perenaine veetis enamuse ajast naabrilastega laudas või mudase tiigi ääres. Seal oli hea ja jahe. Inimesed viitsisid mulle oksi ja jalatseid vette loopida ja mina tõin kõik mõnuga veest välja. Aeg ajalt köitsid mind suured puhisevad elukad oksatraataia taga. NAd olid rahulikud ja lõhnasid imelikult. Seda lõhna tunnen ma maal suvitades alati. Inimesed nimetavad seda sõnnikuks. Selline eriliselt magus lõhn, mis üle kopli levib. Ahaaa! Nurga tagant tuleb üks ennast ja täis hani, selle ma võtan sihikule. Nüüd hakkab perenaine kriiskama ja ma keeran käpapealt lehmade poole. Ok, seekord teeme näo, et ma kuulasin teda. Tegelikult ta on suhteliselt mõistlik. Perenaine sai lõpuks aru, et sarvedeta pullid on päeval päris uimased ja ma võin neid rahus uudistada. Käisin juba traataia taga neid lähemalt uurimas. Imelikud ja suured elukad.
Päevad olid palavad. Inimesed toimetasid siin ja seal ning ma pidin neil hoolega silma peal hoidma. Tavaliselt ma magan päeval palju ja mõnuga. Aga puhkusel on käpad tööd ja tegemisi täis. Õhtul olen ma nii läbi, et vajun käpa-pealt telgis külili. Kohe hakkan norskama ja uni maitseb magus. Telgis on hea magada. Seal on pererahvas kõik külje all. Saan neile kaisssu pugeda ja nad on sellega väga rahul. Öösel on ilm jahedam, siis on nad õnnelikud, et minusugune kuum ja soe karusnahkne loom neid soojendab. Hommikul ärkab kõige väiksem inimene esimesena ja ma ajan end igaks juhuks püsti. Väike inimene viib mind välja ja me saame palju mängida. Talle meeldib nagu mullegi tagaajamine ja peitus. Isegi luurekat oskab see inimene päris hästi mängida. MA olen ikka kavalam. Vaatamata sellele et ta kiljub ja ajab mind taga, saan ma ikka kuskile nurga taha pugeda ja teda üllatada. TAgaajamine on ka põnev. Siis me jagame puuoksa ja ta tahab sellega sama palju mängida kui mina. Me kappame ja lendame üle õue. Sellist lõbu saab ainult suvepuhkusel endale lubada. Linnakorteris on inimesed palju aeglasemad ja enne suurt päeva nad voodist välja ei saa. Puhkusel küpsetab päike nende telgi umbseks ja palavaks, siis on nad enne kuke kiremist juba õue peal. Kukk kireb vahetpidamata ja kogu aeg. Isegi kägu suudab lennupealt kukkuda. Lindude kisa on kõrvulukustav. Sellega peab ennast harjutama. Aga lõpuks saavad kõrvad alles linnas puhata. Tuttavas ja rahulikus taustamüras.
Seekord me sõitsime randa. Ma mäletasin seda kohta. Seal on head ja haisvad adruvallid. OOO, kui mõnus oli kihutada läbi vee, pilliroo otse adru haisva löga sisse. mmmm, see on suvenauding! Sain jälle veest oksa tuua. Peremees viksab kaugele, siis saan oma ujumisoskust neile näidata. Nad loodavad ikka et toon neile oksa otse kätte. Aga võta käpast! MA silkan viimasel hetkel neist mööda ja teen veel paar tiiru ümber seltskonna. Vot! Nüüd võib selle oksa peremehele viia, tundub et ta hakkab muidu kurvastama.

Aga iga puhkus saab lõpuks läbi ja ma jõuan mugavasse korterisse, kus mind ootab pehme pesa ja sile põrand. Seal ei ole sääski ja seal saab kaua ja pikalt magada. Aeg ajalt kipuvad inimesed õue jalutama. Võtan nad paela otsa ja viin väikesele ringile.

Nüüd lähen vaatan kuidas lennukid oma pesades seisavad ja teen väikese tiiru metsas. Mind on ka lennukiga lendama kutsutud aga peremehel on mu kõrvadest kahju. Ütleb et ega see bussisõidust suurt erine, istud plekkpurgis ja kuulad suurt müra, saad raputada ja süda läheb lõpuks pahaks. Politseikoerad käivad seal lennukitega tiirutamas, treenivad end. Kes teab mida nad treenivad, sest nad ju magavad terve lennusõidu maha. Metsas on parem, seal saab kraavides sörkida ja uudiseid lugeda. Olen metsas Dodit kohanud, tema on ka retriiver, aga hele ja aeglasem. Rannas on mul ka päris oma sõber, tema on Toots, labradori retriiver, selline vahva sell, kes suudab minuga sammu pidada. Tootsiga saab meres sumada ja võidu joosta nii et tuul kõrvades vuhiseb... see on alles suvi! Kõige suuremad müramised juhtuvad aga oma ema ja õdede-sugulastega, siis ma olen kõige julgem koeraplika :)

Homme on suur päev. MA pääsen jänesejahile, või midagi sellist hakkab mu elus juhtuma. Peremees on kole elevil. Eks näis, mis juhtub.

Nessa ja co

Nessa on kaunis labradori retriiver, kes kasvas üles oma ema Milli külje all (kes on Hill Heights Ocean Princess) ning sai palju hoolt ja armastust oma kasvatajalt Evelinilt. Tänu "ristiema" Monicale jõudsid kuuldused Nessa heast ja paremast olemusest meieni, kes me oleme nüüd Nessa uus perekond. Nessa sai endale uue kodu suures linnas ja hakkas meie karja täieõiguslikuks liikmeks. Lisaks kolmele inimesele kuulub tema karja ka mustakarva hamster ehk bakter.

Siia lehele kogume jutte ja pajatusi Nessa seiklustest inimeste ja loomade maailmas. Üritame vaadata maailma Nessa silmade läbi ja kirjeldada sündmusi nii nagu tema neid ehk tunnetab.... nii me siin arvame ja arutleme. Tema ise muigab vaikselt vuntsi ja jälgib meid kavalalt silmanurgast: "kirjutage, kirjutage, kui see teile lõbu pakub".

Tere hea sõber.

Sa oled Nessa ehk Sparkhouse Ray of Light labradori retriiveri jahimaadel.

.

.

Minu sünniloo ja esivanemate tutvustuse leiad Sparkhouse kenneli kodulehelt: http://www.zone.ee/heinlo/index.htm