Seekord kadus peremees mu maailmast terveks nädalaks ja asemele tuli vanaema.
Kohe esimesel hommikul sain ma vanaema taltsutamisega hakkama. Kui ma oma nina vaiskelt ta voodiservale panin ja saba liputasin , ärkas t akohe üles ja lippas minuga õue!! Õnneks oli tal väga huvitav arusaam koera elust!! Nimelt arvas ta et kui ma talle otsa vaatan, tahan ma õue või süüa! Seega vaatasin ma talle tihedalt otsa :) Lõpuks purustas perenaine mu imedemaa, sest tegi vanaemale jätkuvalt selgeks, et ma tahan ehk hoopis sügamist ja suhtlemist ning et kommid ja muud palakesed ei olegi minu toit. Nu tõesti see kõhulahtisus mis uue eluga järsku kaasnes ei olnud ka ju tore, aga vanaema taltsutamine meeldis mulle sellegipoolest :)
