Iseseisvumine

Nessa ja väike perenaine hommikusel jalutuskäigul.

Esialgu tegime vaid väikese ringi ümber maja. MA ei pea väikest perenaist sikutama, me kõnnime ilusti kõrvuti ja nuusutame õhku, loeme uudiseid ja teeme oma asja. Väike perenaine paneb mind "pärast seda" tee peale istuma ja läheb kilekotiga "seda" korjama. MA ootan ta ära ja me viime kilekoti prügikasti. Tee peal tuli lahtine ja karvane hulkuri moodi sõber vastu. Perenaine "lõi aga jalga vastu maad" ja hulkur lippas minema. Me jätkasime teekonda ümber maja kuni meie teele sattus teine väike pereaine hoopis tillukesema koeraga. NAd tardusid puu all ja ei osanud meist möödaminna. Meiegi mõtlesime, et kas laseme neid mööda või astumejulgelt edasi. Keerasime hoopis otsa ringi ja lippasime kodu poole.

SAime hakkama!

Haapsalu promenaadil

Hommik oli päikseline ja Nessa viis väikese perenaise promenaadile lasteüritusele. Vaatasime etendust "Linnahiir ja põldhiir" (meie jaoks väga temaatiline pala). Hetkega muutus idüll vihmamölluks. Lapsed ja vanemad pugesid kuursaali räästa alla. Nessagi astus vapralt perenaisega sinna poole. Lapsed olid armasd ja vanemad tõredad. Nessa istus sirge seljaga selle rahvamassi hulgas ja ootas kannatlikult etenduse lõpuni.

Koer lasteüritusel oli vaatamisväärsus, ratastoolis lapsukesed tulid teda uudistamas. Väiksemad lapsukesed tegid pai. Nessa on sellistel puhkudel päris teraapiakoera moodi. Kas on õige koos Nessaga kõikjal käia? Meie kari arvab, et on. Meie kaaskodanikud ei olemeiega alati samal meelel. Siis me saame märkusi. Me ei kuritarvita inimeste usaldusega. Me püüame elada oma karja tavapärast elu. Alles pärast üritust, hiljem, märkasime bensiini jaama aknal SLÕhtulehe reklaami, kus oli suurelt kirjas, et koer pures last ja selleks purejaks oli labrador!!!!!. Ostsime sellise põrutava uudise peale isegi nimetatud ajalehe, lugesime artikli läbi ja saime teada, et purejaks oli naabrikoer Grisa, kellel pole midagi ühist labradoriga. Hoopis lapsukese kodus elavat labrador ..... Ajakirjanikud ei viitsinud oma enese artiklit lugeda! enne kui reklaamteksti toksima kukkusid.

Seega oleme endiselt seda meelt, et meie labrador Nessa on teraapiakoera kalduvustega seltskondlik sõber ja mida rohkem me teda erinevate keskkondadega tutvustame,s eda rahulikumaks ja enesekindlamaks ta muutub.

Mis puutub lasteüritusse, siis seal me olime viimased külastajad. Kuna lastele maaliti näopilte ja Nessa väikeperenaine pidi ise enda eest seisma kulus meil paar tundi ennekuikoju saime. Loomulikult lükkasid lapsevanemad tüdruku järjekorrast välja ja ta alustas igakord uuesti (täiesti tavaline nähtus meie ühiskonnas, seda juhtub meie väikse perenaisega,kes on juba 7 a polikliiniku registratuuris, poes, postkontoris.... kus iganes, kui tal ema või isa parajasti kõrval ei ole, kui me ootame last eemal ja jälgime täiskasvanute maailma ülbust). Nii siis ootas Nessa oma perenaist kannatlikult kuursaali verandal, hüppas aeg ajalt esikäppadega piirdele ja nuusutas vihma pladinat, kallistas väikest perenaist ja nosis õuna. Pikk lasteüritus promenaadil sai läbija lõhnadest tulvil mets ootas ees!!!

Hiirejaht

Nessa on tagasi linnamõnude juures. Väsinud ja unine. Käis hommikul köögis söömas, magas, lippas korraks õue ja jälle magas. Ainult sabaots teeb aeg ajalt põnts-põnts..... Suur puhkuse väsimus on keres.

Suvemajas olid seekord jahipäevad. Väikesed hallid mustanöpsiga ülbikud vallutasid toa ja ärplesid otse meie nina all. Nessa oli hea jahikoer aga hiirejaht muutus kurnavaks, need väikesed nösuninad olid välkkiired, nad sebisid põrandalaudade all edais tagasi ja Nessa sai vaid nina vastu põrandat jälge ajada. Mõnikord luuras ta pikalt hiireaugu juures, tardudes kolmel jalal, vaid kõrvad liikusid hääletult. Siis ajas ta mõnda eriti julget hiirepoisssi mööda tuba taga ja lõpuks tardus järgmise ava juures, et hallikest oodata. Nessa oli kannatlik ja uni ei tulnud tal enne kui hommikupoole keskööd. Järgmisel päeval oli koer väsinud ja unine. Otsis igal võimlausel kohta kuhu külili keerata. Ainult pererahvas ei lubanud seda, kari ei püsinud koos. Väike perenaine silkas naabrite juurde, lehmad ammusid karjamaal ja neidki tuli kontrollida. Kui mets ja karjamaa, lehmad ja pullid Nessa üle võimust võtsid, kuulis ta peremehe vilet hüüdmas. Hops ja tagasi, keel vestil ja lõõtsutades jõudis ta hoovi peale ja inspekteeris olukorda.

Inimesed pidasid piknikut ja küpsetasid palakesi tulepaistel. Külalised imeltesid Nessa-koera, kes madala laukese ja lihavarraste vahel patseeris ja paisid kogus. Kui peremees ei näinud, poetas mõni rumaluke saiatükke ja Nessa tuli inimestele vastu, ei tahtnud kedagi solvata, kui palake ei maitsenud , viis paku taha peitu.

(vahepala reaalelust: perenaise käsi lendab klaviatuurilt, sest üks suur nina togib kätt. Lõpuks kui kasukas sügatud, seab staar end tooli alla mugavalt sisse. Perenaine klõbistab klahve edasi)

Marjaaeg

Marjaaeg on käes. Mulle maitsevad nii vaarikad, sõstrad kui ka karusmarjad. Väike perenaine korjab neidmulle aga ma oskan ka ise marju noppida. Vaaraikate puhul võtan oksa suhu, teen paar osavat liigutust keelega ja marjad ongi suus. Tikritega on raskem, neid peab ettevaatlikult noolima. Aga ma saan suurepäraselt hakkama. Mõnikord luusin omaette marjapõõsaste vahel ja maiustan, teinekord toob perenaine mulle marjad taldrikul. Mmmm...massu.

Õhtuti koguneme lõkke äärde ja nuusutame liha lõhna. Ootan millal väikesel inimesel toidupalad "juhuslikult" maha kukuvad ja aitan tal neid korjata. Meil on temaga ideaalne teineteise mõstmine, nu lausa "ühest silma pilgust või poole sõna pealt".

Suguvõsa ja kokkutulek inimeste moodi

Ma olin kummalisel koosviibimisel. Mu inimesed käisid oma suguvõsa kokkutulekul. See tähendas, et palju uatosid sõitis pikas kolonnis. Aeg ajalt me peatusime ja vaatasime ausambaid, koole, maju, mälestusmärke. Pika reisi meeldivaim osa oli peatus järve ääres ja õhtune piknik. Siis võttis mu väike inimene mind endaga kaasa ja me väsitasime teineteist, et jaksaks jälle autoga edasi sõita. Järve ääres olin ma perenaisega solidaarne. Kuna vesi oli külm ei tohtinud laps ujuda ning kuna järve ääres oli koerte keelumärk, siis ei läinud mina ka vette. Me mõlemad VÄGA tahtsime ujuda. Aga meil on head iseloomud ja me (ausalt) ei käinud vees. Õhtusel piknikul paistsin ma silma veelgi parema iseloomuga. MA lesisin pererahva pikniku lina ääres ja ei tundnud mingit huvi toidu vastu. MA olin suurepärane kaaslane ja meeldiv seltskonna lõvi. MA lubasin lastel end silitada. Väiksed TArtu inimesed tegid mulle pai ja kordasid: "See ei ole Bosse, see ei ole Bosse". Nende ema olis seda öelndu ja nad üritasid sellesse uskuda.

Lisaks inimestele oli kokkutulekul veel kolm neljajalgset tegelast, sellist väiksest karvast ja klähvivat. Ühe kohta ütles suur inimene, et olevat väga kuri. Mind ta maha ei murdnud, kuigi proovisin ta teele mitu korda sattuda. Lootsin et saab mängida ja krahmasin teda turjast aga ta ei tundunud ei kurja ega mängu-koera moodi. Pigem huvitas teda pererahva selja tagune.

Toimekas päev

Tere.
Täna oli perenaisel tööpäev. Õigemini see kujunes nii. Mina ja väike perenaine olime tal kaasas ja pidime operatiivselt oma aega sisustama. Meil ei olnud igav. Vihma kallas ja me lippasime aeg ajalt koolimaja katuse alt autosse ja siis parki. Mõne aja me püsisime autos ja siis kippusime jälle vihma kätte. Plirts ja plärts. Väike perenaine võlus kalakesed välja ja me otsustasime rändnäitlejateks hakata. Koolimaja aknal uudistasid suvelaagri lapsed, nad olid suured koolilapsed. Algul me näitaisme neile lihtsaid trikke, siis tegime keerulisemaid ja siis veel natuke mürasime ja katsusime kes on tugevam. Sikutaisme jalutusrihma. MIna olin tugevam. MA tean trikki: tuleb nelja käpaga õhku hüpata ja siis järsul tõmmata! Väike perenaine lendab raudselt käpul. Juhei, siis ta kilkab ja kukub mind taga ajama. Väga hea mäng. Meile meeldib.

Kui perenaine autosse tuli sai ta kohe aru, et tegime pättust. Meid reetsid pisiasjsad. Nimelt, kalakeste kott oli vahepeal tühjaks saanud.... ja meie riided ning kasukas olid läbiligunenud vihma all.

Lõpuks sõistime koju ja magasime mõnusalt. Kui peremees koju jõudis keksisin ta ümber ja norisin midagi head. Inimesed ei suuda vastu seista mu looritatud pilgule ja saba põntsutamisele. Üks istub siis põrandale ja kukub mörama, teine hakkab jooksma ja leluga mängima, kolmas poeb kaissu ja krõbistab kõrva tagant. Piisab et teen haledat piuksu ja nad on mu jalge ees :) mõnikord... nu ikka.

Salajutt.

Tere sõbrad

Meie siin suvitame. Ilm oli päikeseline ja soe. Me lippasime perenaisega metsas ja sulistasime jões. Jõgi oli värskendav ja mõnus. Mul tuli kohe suur kiirus peale ja perenaine ei saanud kuidagi aru, et ma olen ju koer ja mul on koerused alati varuks. Tema aga hoidis hinge kinni kui ma järsakust alla sööstsin ja tõketest üle hüppasin... Ma tundsin , et lendan! See oli vabastav ja hea tunne. Lõpuks pöherdasin pisut jõeliivas, sain oma lõhna tagasi ja kappasin auto poole. Õnneks peremees sai kohe aru, et mul on koerused ju omast käpast võttaa :)

HArjutusi KONGiga

Ma tean paar head nippi, kuidas KONGist palakesed kätte saada. Esiteks tuleks seda loopida, sest kokkupõrkel põrandaga pudenevad palakesed välja. Leotatud kuivtoit pudeneb kehvemini välja, siis pean rohkem vaeva nägema, et see välja meelitada. Kui perenaine hapukoorega KONGi avad kinni mätsib, saab need "punnid" loopimisega kergelt eemaldada, sest põrgates vastu põrandat purskub hapukoor välja. Seejärel käin põranda kergelt keelega üle ja loobin KONGi edasi. Kõige raskem on kuivatatud kala KONGist välja närida, siis läheb rohkem aega.

Arsti juures

Nessa mõtisklused: "Täna pani väike perenaine oma kõrvad sooja rätiku sisse peitu ja me läksime vaktsineerima. Seekord oli minu vaktsineerimise päev. Me sõitsime kaua kuumas autos, siis ma kõndisin väikese tüdrukuga aiaga ääristatud teel ning lõpuks me astusime imeliku lõhnaga tuppa. MA mäletan seda lõhna, see tähendab ohtu. Mulle ei meeldi seal käia. Istusime väikse perenaisega omaette ja nosisime krõbinaid. Lõpuks tuli võõras. TA rääkis mesimagusa häälega ja tegi pai. Kuid ma ei usaldanud teda. Ta katsus mind kõrvadest ja kuulas mu südame tukseid, uuris kappasid ja siis võttis ta need teravad orgid kätte, mis mind sutsasid. Ma ei teinud piuksugi. Vaatasin kangestunult suurte silmadega võõrast ja keerasin koonu ära. Väike perenaine lohutas mind krõbinatega".

Nessa oli täna erakordselt tubli. TA käis seitsmeaastase tüdruku saatel arsti juures ja tegi silmad ette kõikidele patsientidele, kes suurte meeste ja naiste rihmaotsas rabistasid. Sest kui ma arstiga vestluse lõpetasin, avastasin et ooteruum on koeri täis ja Nessa koos oma väikese saatjaga on soliidselt omaette kogu selle koerad-inimesed mäsus. Hoidsid kokku ja ootasid mind rahulikult!

Nii super käitumise ja arsti-hirmude talumist otsustasime end premeerida. Lisaks närimis-maiustustele suundusime randa ja sulistasime hirmsad süsti-mõtted karvadest.

Olen tagasi linnas. Sile põrand mu külje all ja magus uni .... mmm linnamõnud. Peremees rõõmustab kraanist voolava vee üle :) Mina magan end esiteks välja ja siis vaatame, mis siin linnas teha on. Peaks koera-perele külla minema ja Tootsile helistama, saab koertega muljeid vahetada.

Mul oli pikk puhkus looduse rüppes. Lõpetuseks võõrustasin peremehe sõpru. Need olid vahvad tegelased, suured ja tähtsad, naised ja mehed aga mängisid nagu lapsed. Nimelt nad mängisid minuga. Loomulikult lubasin end imetleda. Ma olin just nii hea, rahulik ja supre nagu raamatud labradoridest kirjutavad. Ning kogu seltskond nautis minuga koosveedetud õhtut. Ma istusin korda mööda külaliste jala peale ja nõjatusin nende najale. NAd rõõmustasid et ma olevat neid omaks võtnud. Ainult peremees purustas nende illusioonid, ütles et nad peaksid endale seda hoopis sisendama, sest tegelikult olen mina ju ikkagi looduse kroon ja nemad - külalised- minu alluvad. Ei tea kust peremees seda tarkust võtab, ma ju lihtsalt olin sõbralik ja ei ajanud neid hoovi pealt minema. NAd sobisid mulle puuoksi loopima ja eriti vahvad olid need kes jaksasid mind taga ajada.

Peremees jäi ka rahule, ta ütles et on väga uhke minu üle.

Õhtul olin esimesena telgis ja võtsin mõnusa pehme koha endale, sättsin peremehe vesti pea alla ja sain veel perenaise magamiskoti endale. Peremees ise mahtus ka lõpuks serva peale. Kes ees, see mees :)