Sügis on käes.
Pererahvas on kuskile kadunud. Enamasti olen ise maja peremees. Teen mis tahan. Kui pererahvas on läinud, inspekteerin ma tube, lesin väikse perenaise voodis, see on roosa ja pehme, ta ise lubas, ausalt. Perenaine ohkab ainult ja vahetab õhtuti linad ära. Aga suurt jama sellest ei tule. Pärast mõnusat lesimist, otsin midagi hamba alla. Pererahval on imelik maitse - proovisin. Üks magusalt lõhnav asi oli peaaegu virsiku maitseline, ainult ajas keele vahule. Inimesed nimetavad seda seebiks ... Kingade juures leidsin mõnusalt lõhnava musta asjakese, seda oli hea tükeldada. Inimesed kutsuvad seda saapaviksiks... Aga teine kord leidsin laua alt terve sokolaadi tahvli. Arva ära, kuidas ma teadsin, et see on mulle? PAberil oli koera pilt. Mingi Kruuda olevat uue sokolaadi teinud. Väike perenaine enam ei pahanda minuga ka. MA lihtsalt ei viitsi ta nukkudel juukseid eemaldada, kole tüütu tegevus. Rohkem pinget pakub teritajate hakseldamine. Perenaine ütleb, et ma otsin teravaid elamusi. Eh, see linnaelu on väsitav.
Kui lõpuks õue pääsen, olen õnnega koos. Õueminekuid peab ise korraldama. Pererahvas tantsib hommikuti väikese perenaise ümber. Ta ei ärka enam ise , vaid teda peab ninaga toksama ja siis kiirustab ta suurte kottidega kuskile, kuhu ta mõnikord ei taha minna. Sellistel hetkedel võib juhtuda et inimesed ei märkagi mind. MA siis litsun end ukse najale lapikuks ja ootan kannatlikult. Meil on valge uks ja nad peaksid mind märkama.
Aga üks kord mattus meie kodu lõhnavate ja käärivate ja jahuste ja liimiste ja värivste paberilipakate alla. Perenaine ei läinudki sel ajal magama. MA valvasin teda päris hommikuni. Proovisin järgmisel päeval neid paberi-tuuste ka hambaga, polnudki viga aga maitsetud kuidagi. Öösel oli aga põnev. Me sõistime isegi kuskile kaugele. Perenaine tassis pilte ja pappe ja midagi veel. Mina jooksin pimedates koridorides ja võistlesin selle teise koeraga,kes kontori klaasustel mulle otsa vaatas. MA tahtsin temaga mängida, aga ta ei läinud eest ära ja ma põrkasin vastu klaasi. Siis kadus perenaine ära. MA nägin teda oma silmadega klaasi taga?, ta kutsus mind aga ma ei pääsenud tema juurde. Väga segane olukord. Piinlik ka koguni. Sest lõpuks sain ma aru et ta seisis mul selja taga ja ma vaatasin hoopis tema peegeldust.
See pime pikkade koridoridega maja oli põnev ja lõhnas uut moodi. Pärast sõistime jälle autoga ja ma pidin iga kord ise autost sisse ja välja tulema ja perenaise kõrval käima (ise oskan ma väg ahästi kõrval käia!), sest tema ainult tassis mingeid pappe ja pabereid. Õues oli täiesti vaikne ja inimtühi. Kuskil sõitsid autod aga meie tänaval oli vaikus. Kella nelja paiku öösel tuli mulle pähe pissile minna. Õnneks sebis perenaine auto ja kodu vahet ning ma sain kõik mis tahtsin.
Hommiku poole tekkisid meie kodu põrandatele valged suured stendid. Siledad ja mõnusad. MA tõin endale õuna (tead, seal korvis köögis on, noh peab mudugi valima, aga mõni ikka kõlbab kah) ja seadsin end sisse valgele alusele... mmm
Kui perenaine magama läks hakkas peremees end üles ajama ja siis ,oh üllatust, otsustas et mind peab õue viima. MA ju alles jäin magama ja mu silmad olid väga väikesed. Tegin paar sammu ja pikutasin iga kord kui ta viivitas. KAua ta minuga ei jalutanud, vist sai aru, et ma ju öösel töötasin - tegin koos perenaisega laste maalinäitust, olin lausa näituse kuraator. Vaatasin ühtlasi kõik korralikult üle ja andsin oma nõusoleku!
