Ma olen suur ja kaunis , ma olen imeline ja üldsegi, ütleb pererahvas, et olen kuninglik koer. Mulle see meeldib. Hiljuti võttis peremees mind väljasõidule kaasa. Me olime maailma-lõhnade-kuningriigis! Seal oli kitsas laudtee ja kui ma tee pealt kõrvale astusin, vajusid mu käpad kohe sügavalt sisse. Pehme sambla sisse. Üritasin laudtee peal püsida. Aga siis märkasin enda ees virvendamas ja sillerdamas vett! See oli soojärv. Inimesed võdistasid õlgu ja toppisid sõrmed kinda sisse, aga mina luglesin tumedal veepinnal, puristasin ja sumasin. Veest välja saamisega oli tükk tegu, sest õiget kallast sellel augul ei olnud. Peremees seisis abistavalt juures ja me tegime targa näo pähe, loodan, et keegi ei märganud, seda ebakindlust, kui ma veest välja koperdasin. Kohe kui tundisn laudteed oma käppade all, tõmbasin rinna kumeraks ja ajasin koonu tähtsalt püsti.
Soo-kogemus oli põnev. Kui linna jõudisn magasin paar päeva ja pererahvas sai rahulikult koolinädalat pidada. Nad hellitavad mind viimasel ajal ja annavad mu peanupule ülesandeid. Perenaine peidab igasuguseid maitsvaid ja lõhnavaid palakesi kongi sisse. Inimesed on muutunud osavamaks, nüüd pistavad nad palad nii kindlalt kongi sisse peitu, et ma pean pool päeva ta kallal nuputama.
Aga ühel päeval tuli taevas maa peale. Nimelt sain ma vorstiviiluga vastu pead :) Oh seda rõõmuhetke, keegi ei jõudnud märgata , ma ise selahulgas, kuidas see vorstiviil mu suhu kadus. Laua juures on kasulik pikutada, eriti kui inimesed sind vorstiga pilluvad ... mmmm
Hilisõhtused jalutuskäigud on muutunud pikemaks. Peremees ootab kuni tervisejooksjad koju lähevad ja siis laseb mu metsa lahti.... küll ma siis tuiskan.... mul on helkur-rihm küljes ja peremees kannab taskulampi, siis me trehvame jälle kokku. Tegelikult ma hoolitsen peremehe eest ise, vaatan et ta rajalt kaduma ei läheks. Kui ta teeristil vales suunas läheb, siis silkan talle kohe järele. Kindluse mõttes. Inimesi peab hoidma, eriti kui nad õhtul lärmakalt om a päevasündmustest kolmekesi läbisegi räägivad. Siis nad lähevad nii emotsionaalseks. Minu töö on neid rahustada. Istun vaikselt lärmaja juures ja toetan küljega ta najale. Mu inimesed juba teavad, et see on märguanne. Lärmaja hakkab mu kasukat sõrmitsema ja varsti unustab ta muremõtted. Ma oskan seda. Põrandalapp häirib mind ja see kui perenaine köögist tahatuppa infot edastab. Sel juhul kunagi ei saagi täpselt aru, kas ta räägib minu või seinaga. Tegelikult kommunikeerus tagumise toaga ja edastas teistele inimestele sõnumit.
