Tere,
olen nüüd juba paar päeva peremehega suvepuhkusel. Päike paistab ja ilm on ilus. Täna oli rahulik päev ainult peremees müttas asjadega edasi tagasi, saagis ja kaevas. Õhtuks oli tal päris hea auk valmis, siis ma aitasin teda pisut veel. Mulle meeldib kaevata. Tema toimetamised olid väga igavad ja siis ta rõõmustas mind õunapuuoksaga, saagis kohe mitu juppi, mida ma õue peal taga ajasin. Tegelikult veetsin enamuse päevast maja trepi ees. See on kuum ja päikseline koht aga mulle tundub , et seal on mul õige asjadel silma peal hoida. Palav on, loodan , et täna ei hakka ma oksele. Uhh, piilun maja taha, kas peremees ei tahaks ujuma minna.
Ujuma tahaks minna. Ei tea kas peremees ikka viib? Nii ma mõlgutasin mõtteid. Teie arvate et miks ei peaks peremees mind mere äärde viima aga siin juures pean mainima, et pärast eilselt suplust võib olla ei saagi ma tükk aega merele.... Nimelt otsustasime linnas käia ja PAralepa rannas ringi luusida. Hea oli. Peremees viipas mulle käega ja ütles: "MIne!". Oh ma rõõmustasin. Vesi oli ujumiseks madala ja ma kappasin tuul kõrvades vihisemas edasi ja tagasi. Siis jäi mulle silma üks luik. Luik nagu luik, aga otsustasin lähemalt tutvust teha. Lind osutus pelglikuks aga mänguhuviliseks. TA narris mind ja meelitas endaga kaasa. Mõne aja pärast liitus meiega teine luik ja tema ärgitas mind hoopis teises suunas jooksma. Vesi oli madal ja ma sain nad peaaegu kätte. Luiged ei tahtnudki kaugele lennata, ma vist meeldisin neile. Järsku läks põhi jalge alt ja ma pidin sumama hakkama, vaatasin korraks üle õla janägin et peremees on muutunud väikseks vehkivaks ja jooksvaks täpiks. Võib olla ta isegi tahtis mulle midagi ütelda, aga tuul oli mere poolt ja luiged pladistasid mu ees tiibadega. Sumasin edasi. Nii see olekski võinud kesta kui peremees poleks lähemale jõudnud, ta sumas läbi vee ja ma kuulsin korraks oma nime. TAhtsin juba vastata aga roostikus sädistasid linnud nii magusalt, et ma kohe pidin neid vaatama minema. Sumasin kaarega roostikusse...
Kui ma ükskord hiljem peremehe juurde jõudsin lasin pea igaks juhuks väga madalale ja liputasin kõigest väest sabaga. TA oli väga rõõmus, et me jälle kokku saime, vaatamata sellele, et ta jalg sai mind taga ajades kõvasti vigastada. Nii pidingi ta haiglasse viima ja arstidele üle andma. NAd määrisid ja plaasterdasid peremehe jala korralikult ära ning tegid isegi süsti, et meremuda haavas pesitsema ei hakkaks. Kui me hilja õhtul koju jõudsime oligi uneaeg käes. Tegelikult me tahtsime päeval vaid korraks mere äärde minna. Aga kunagi ei tea milliseks meri su jalutuskäigu muudab. Pidin seda peremehele meelde tuletama, tema ju teab neid mere asju.
Vot selline seiklus oli eile. NAtuke ekstreemspordi moodi :)
Peremees lõpetas toksimise ja tundub et täna saan ma ikkagi mere äärde. Täna ta ei võtagi jalutusrihma kaasa, ütles et sellest pole kasu. Pakkis hoopis binokli, gps-i ja vile seljakotti. LÄheb ujumiseks!!!
