Kui ilmad on soojad, läheb terve perekond pikale rännakule. Tassivad ja sätivad kotte ja kompse. Õnneks ei trügi nad oma asjadega minu territooriumile. Siin saan laiutada ja soovi korral õunapuuoksa närida. Mõlgutan mõtteid ja kuulan automürinat. Ei, mürinat ei kuule, sest mu pere paneb Tallinna piiril alati ühe ja sama plaadi käima. Sellega nad mõõdavad tee pikkust ja kui plaat saab läbi , olemegi kohal. Enne kui kohale jõuame, kuulan ühe mehe kurtmist, teemal, et "mees on perest väsinud" või "teeb kapten oliver miskit mereröövlite kombe kohast" ja "siis ta lubab et on homme parem kui eile ja parem kui täna"... Kui see laul on kõlanud hakkab auto pidurdama ja ma saan sõidukist välja. See ei ole esmapilgul üldsegi meeldiv, sest ma ei sattugi enam kuivale asfaldile... mu käpad vajuvad rohelise mätta sisse. KOhe jõuavad kohale need pinisevad ja torkivad lennumasinad! Teen tiiru oma valdustes ja loen uudiseid, mis naabrikoerad on mulle jätnud. Põnev. Aga saaks juba telki või vähemalt maja jahedasse rüppe. Siis hakkab mu pere jälle kottide ja kompsudega sebima. Peab veel hulk aega ootama, enne kui nad oma varikatuse korda seavad ja mõnusa veranda valmis sätivad. Oh, lõpuks ometi, pisut tsivilisatsiooni. Siin me mõnuleme. Siia ei kipu ka sääsed, sest miski haisev suits laua peal ei meeldi neile. Nii algavad minu suvised maapuhkuse päevad.Seekord olid ilmad soojad. JA mu väike perenaine veetis enamuse ajast naabrilastega laudas või mudase tiigi ääres. Seal oli hea ja jahe. Inimesed viitsisid mulle oksi ja jalatseid vette loopida ja mina tõin kõik mõnuga veest välja. Aeg ajalt köitsid mind suured puhisevad elukad oksatraataia taga. NAd olid rahulikud ja lõhnasid imelikult. Seda lõhna tunnen ma maal suvitades alati. Inimesed nimetavad seda sõnnikuks. Selline eriliselt magus lõhn, mis üle kopli levib. Ahaaa! Nurga tagant tuleb üks ennast ja täis hani, selle ma võtan sihikule. Nüüd hakkab perenaine kriiskama ja ma keeran käpapealt lehmade poole. Ok, seekord teeme näo, et ma kuulasin teda. Tegelikult ta on suhteliselt mõistlik. Perenaine sai lõpuks aru, et sarvedeta pullid on päeval päris uimased ja ma võin neid rahus uudistada. Käisin juba traataia taga neid lähemalt uurimas. Imelikud ja suured elukad.
Päevad olid palavad. Inimesed toimetasid siin ja seal ning ma pidin neil hoolega silma peal hoidma. Tavaliselt ma magan päeval palju ja mõnuga. Aga puhkusel on käpad tööd ja tegemisi täis. Õhtul olen ma nii läbi, et vajun käpa-pealt telgis külili. Kohe hakkan norskama ja uni maitseb magus. Telgis on hea magada. Seal on pererahvas kõik külje all. Saan neile kaisssu pugeda ja nad on sellega väga rahul. Öösel on ilm jahedam, siis on nad õnnelikud, et minusugune kuum ja soe karusnahkne loom neid soojendab. Hommikul ärkab kõige väiksem inimene esimesena ja ma ajan end igaks juhuks püsti. Väike inimene viib mind välja ja me saame palju mängida. Talle meeldib nagu mullegi tagaajamine ja peitus. Isegi luurekat oskab see inimene päris hästi mängida. MA olen ikka kavalam. Vaatamata sellele et ta kiljub ja ajab mind taga, saan ma ikka kuskile nurga taha pugeda ja teda üllatada. TAgaajamine on ka põnev. Siis me jagame puuoksa ja ta tahab sellega sama palju mängida kui mina. Me kappame ja lendame üle õue. Sellist lõbu saab ainult suvepuhkusel endale lubada. Linnakorteris on inimesed palju aeglasemad ja enne suurt päeva nad voodist välja ei saa. Puhkusel küpsetab päike nende telgi umbseks ja palavaks, siis on nad enne kuke kiremist juba õue peal. Kukk kireb vahetpidamata ja kogu aeg. Isegi kägu suudab lennupealt kukkuda. Lindude kisa on kõrvulukustav. Sellega peab ennast harjutama. Aga lõpuks saavad kõrvad alles linnas puhata. Tuttavas ja rahulikus taustamüras.
Seekord me sõitsime randa. Ma mäletasin seda kohta. Seal on head ja haisvad adruvallid. OOO, kui mõnus oli kihutada läbi vee, pilliroo otse adru haisva löga sisse. mmmm, see on suvenauding! Sain jälle veest oksa tuua. Peremees viksab kaugele, siis saan oma ujumisoskust neile näidata. Nad loodavad ikka et toon neile oksa otse kätte. Aga võta käpast! MA silkan viimasel hetkel neist mööda ja teen veel paar tiiru ümber seltskonna. Vot! Nüüd võib selle oksa peremehele viia, tundub et ta hakkab muidu kurvastama.
Päevad olid palavad. Inimesed toimetasid siin ja seal ning ma pidin neil hoolega silma peal hoidma. Tavaliselt ma magan päeval palju ja mõnuga. Aga puhkusel on käpad tööd ja tegemisi täis. Õhtul olen ma nii läbi, et vajun käpa-pealt telgis külili. Kohe hakkan norskama ja uni maitseb magus. Telgis on hea magada. Seal on pererahvas kõik külje all. Saan neile kaisssu pugeda ja nad on sellega väga rahul. Öösel on ilm jahedam, siis on nad õnnelikud, et minusugune kuum ja soe karusnahkne loom neid soojendab. Hommikul ärkab kõige väiksem inimene esimesena ja ma ajan end igaks juhuks püsti. Väike inimene viib mind välja ja me saame palju mängida. Talle meeldib nagu mullegi tagaajamine ja peitus. Isegi luurekat oskab see inimene päris hästi mängida. MA olen ikka kavalam. Vaatamata sellele et ta kiljub ja ajab mind taga, saan ma ikka kuskile nurga taha pugeda ja teda üllatada. TAgaajamine on ka põnev. Siis me jagame puuoksa ja ta tahab sellega sama palju mängida kui mina. Me kappame ja lendame üle õue. Sellist lõbu saab ainult suvepuhkusel endale lubada. Linnakorteris on inimesed palju aeglasemad ja enne suurt päeva nad voodist välja ei saa. Puhkusel küpsetab päike nende telgi umbseks ja palavaks, siis on nad enne kuke kiremist juba õue peal. Kukk kireb vahetpidamata ja kogu aeg. Isegi kägu suudab lennupealt kukkuda. Lindude kisa on kõrvulukustav. Sellega peab ennast harjutama. Aga lõpuks saavad kõrvad alles linnas puhata. Tuttavas ja rahulikus taustamüras.
Seekord me sõitsime randa. Ma mäletasin seda kohta. Seal on head ja haisvad adruvallid. OOO, kui mõnus oli kihutada läbi vee, pilliroo otse adru haisva löga sisse. mmmm, see on suvenauding! Sain jälle veest oksa tuua. Peremees viksab kaugele, siis saan oma ujumisoskust neile näidata. Nad loodavad ikka et toon neile oksa otse kätte. Aga võta käpast! MA silkan viimasel hetkel neist mööda ja teen veel paar tiiru ümber seltskonna. Vot! Nüüd võib selle oksa peremehele viia, tundub et ta hakkab muidu kurvastama.
Aga iga puhkus saab lõpuks läbi ja ma jõuan mugavasse korterisse, kus mind ootab pehme pesa ja sile põrand. Seal ei ole sääski ja seal saab kaua ja pikalt magada. Aeg ajalt kipuvad inimesed õue jalutama. Võtan nad paela otsa ja viin väikesele ringile.
Nüüd lähen vaatan kuidas lennukid oma pesades seisavad ja teen väikese tiiru metsas. Mind on ka lennukiga lendama kutsutud aga peremehel on mu kõrvadest kahju. Ütleb et ega see bussisõidust suurt erine, istud plekkpurgis ja kuulad suurt müra, saad raputada ja süda läheb lõpuks pahaks. Politseikoerad käivad seal lennukitega tiirutamas, treenivad end. Kes teab mida nad treenivad, sest nad ju magavad terve lennusõidu maha. Metsas on parem, seal saab kraavides sörkida ja uudiseid lugeda. Olen metsas Dodit kohanud, tema on ka retriiver, aga hele ja aeglasem. Rannas on mul ka päris oma sõber, tema on Toots, labradori retriiver, selline vahva sell, kes suudab minuga sammu pidada. Tootsiga saab meres sumada ja võidu joosta nii et tuul kõrvades vuhiseb... see on alles suvi! Kõige suuremad müramised juhtuvad aga oma ema ja õdede-sugulastega, siis ma olen kõige julgem koeraplika :)
Homme on suur päev. MA pääsen jänesejahile, või midagi sellist hakkab mu elus juhtuma. Peremees on kole elevil. Eks näis, mis juhtub.
