Juhei!
Täna istusin pea neli tundi autos. Peremees võttis hoopis väikese perenaise kaasa ja nad lahkusid kuskile piknikukorvikesega. Ma istusin autos ja mõtisklesin. Kuni kuulsin et kõrval on veel hulk autosid, kus minusugused neljajalgsed aega veetsid. Midagi nagu meenus.... kui ma lõpuks autost välja sain ja mind "päästma" suunati, leidsin vupsti abivajajad üles - nüüd siis selge, et see on vana hea päästetreening!!! Läheb lahti ja algab jälle. Seekord tulime koju valge paberiga, kus on uhkelt minu ja peremehe nimi kirjas. See on tunnistus, et läbisime esimese päästetrenni kursuse!!! Perenaine kaisutas ja ütles et olen tsempion :) aga peremees mõitsis mu koerahinge paremini ja premeeris hea ja haisva kuivatatud maoga .....mmmmmm...kuhu see nüüd kadus......
