Inimesed on imelikud aga armsad

Tere hea sõber,
täna on naistepäev ja mina ka ju preili :) Peremees rõõmustas mind uue kaelarihmaga, ütles et käis mind "tuunimas". Nimelt käisime koos sellises poes, kus koer võib vabalt lettide vahel kõndida! Valisime kõige mõnsama kaelarihma: laseb nahal hingata, ei luba vihmaveel läbi imbuda ja on igati helkiv pimedasmetsas. Ma nägin et ta pistis korvi veel paar põnevat asja, kuid ta hoiab neid veel väärt asjade kastis. Vaatame mis me nendega tegema hakkame :)

Kuna ma olen nüüd päästekoera-kandidaat, siis käime metsas eriti põnevate trikkidega. Ma olen üpris mõistlik ja peremees ei pea mind puu külge siduma. Ütleb mulle lihtsalt "lama", ma viskan kõhuli ja siis ta vantsib kuskile kaugemale. Enamasti ma näen teda. Viimati viskas mu jahi-trenni palli kaugele metsa ja käskis ära tuua. Arvas et kui viskab väga kaugele, et siis ma kohe ei leia! Võt akäpast! Milleks mul siis nina on? Nende pallidega saan ma hästi hakkama. Peremees ei usu oma silmi ja viskab homme jälle palli kaugele metsa. Mis nende inimeste peas küll toimub?

Täna öösel olin lapsevalves. Õhtul vantsis väike perenaine oma padja ja tekiga esiku põrandale , keeras mu külje all kerra ja jäi magama. Alguses vaatasin teda hoolega, siis panin pea ta kõhu peale ja valvasin. Hilja õhtul kutsus peremees mind õue uitama. Hiilisin vaikselt lapse kaisust välja: alguses tõusin istuli, ootasin pisut ja siis astusin ettevaatlikult eemale. Uhh, ei äratanud last üles. Kui ma õuest tagasi tulin oli tüdruk adunud. Itusin perenaise ette ja küsisin otse, kus on laps. Perenaine sai kohe aru, keda ma otsin. Lohutas ja viis mu lapsetuppa, seal oligi väike perenaine, nuusutasin ta üle - kõik korras. Hommikupoole ööd, vanstis väike inimene unesegaselt jälle padi kaenlas minu juurde. Võtsin ta oma kaitse alla ja me magasime hommikuni. Inimesed on imelikud ja armasd.

Muideks mõni aeg tagasi oli mul kõht korrast ära. Ma ei iitsatanudki ,miks see nii juhtus. Peremees viis mu kohe arstionu juurde, mis sest et oli pühapäev. Tema leidis ühe usina noore arsti, kes vaatas ja uuris mind hoolega. Andis peremehele palju erinevaid vajalikke ravimeid kaasa ja palus paari nädalapärast helistad. Peremees kaalus ravimeid oma käes ja ütles et olen eriti kallis koer :) Minule tähendas see kõik hõrgutavat kana-riisi nädalat. Tühja riisi ma muidugi sööma ei hakanud, peremees kastis seda kanapuljongiga ning hommikul ootas ka kanafilee mind...ooooo....olid päevad. Kui nad eile mulle krõbinad ette lükkasid, olin ma päris pettunud. Aga kus on kana???? Sõid vist ise ära.....

Tervitusi Nessalt!

Talv ei jõudnudki meie õuele. Mõnikord kattis valge lumeloor murumättakese aga see sulas järgmiseks jalutuskäiguks ja enamasti olen pidanud poris sumpama.

Ühel sellisel talviselt porisel nädalavahetusel istusime perenaisega autosse ja sõitsime koerakarjale külla. Õigemini oli mu toidumoon otsas ja ristiemalt saime uue koorma krõbinaid kaasa. Lisaks veel maisustusi, lausa südamekujulisis. Ristiema Monika oli lahke ja hell ning ta suuuuur lambradoride seltskond võttis mind hästi vasu. Me mässasime kuni olime ülepeakaela pori-kutsud. See oli vahva!!! Ristiema kennelil on oma pildikoht ka, vaata sinna: http://www.elvendor.com/.

Praegu on ilmad nii päikeselised ja soojad, et käisin taas ujumas. Mu talvekasukas on lahkunud aga ma ei ole enam sugusgi niru ja takune. Väikeperenaine sugas mind korralikult mitu päeva. Ta sai mitu peotäit koerakarva ja minu selg sai korralikku sügamist...mitte ainult selg.

Kohe kui mu väljanägemine pisut paranes viis peremees mind eriti põnevasse kohta. Me turnisime ja ronisime, kõndisime ja täitsime hulga keerulii ülesandeid. Nimelt olid päästekoerte katsed. Ja mu pererahvas arvas et võiksin ennast seal nädata. Tänaseks on tulemused teada - mind võeti treeningrühma vastu ja nüüd hakkab peremees minuga vigureid tegema :) Katsed ei olnud rasked, võõrad tahtsid mind katsuda ja mu peremeest katsuda: kaisutasid ja patsutasid teda ning tegid imelikke hääli. Vaatasin ja imestasin,nu mis ma siis pidin tegema? Siis võttis võõras mind sülle - nu tere talv! Õnneks mu keha meeldis talle aga minu jalad võttis selline väntsutamine nõrgaks - vajusin kohe potsti istuli. Siis küsis võõras, ka smu peremehe süda on terve ja me läksime rajale, kus kostis tulistamist ja keegi viskas meie kõrvale telliseid katuselt... kah mul asi, nu ja siis. Kui nad meid pimedasse keldrisse panid ja ukse sulgesid, siis ma igaks juhuks ei läinud peremehe juurde, uks oli ju minu selja taga ja pealegi vilkus mu seljas väike majakas - peremehel oli hulkamaad kergem minuni jõuda. Aga ta vist pelgas pimedust ja siis ma lõpuks läksin ise tema juurde. See ei olnud veel kõik. Päästekoerad peavad oskama väga hästi mängida. Peremees viis mind metsa, sidus puu külge ja hoopis võõras tuli mind päästma - tore lgu küll. Lõpuks haaras võõras mu lelu ja pistis punuma, kutsus mind kaasa ka. NU kahele ühest lelust ei piisa. Ma jooksin mujale, leidsin paraja oksa ja alles siis jooksin võõra juurde - hea mäng! Mulle meeldis. Tundub et võõrastele ka. Tegelikult sellise päeva lõpuks ei olnud nad enam võõrad. Päris tuttavad juba. Nendel on ka oma pildikoht: http://www.rpr.ee/paastekoerad/Lehed/paastekoerad.aspx

Pererahvas hellitas mind, tundub et ma tegin midagi eriti head. Suundusime peremehe sünnale ja mina sain segaverelise Kellyga mõnuleda - teine on muutunud, kõrvad lokkis ja pikk saba taga.


Nüüd ootan pikisilmi et saaksin kasvataja juurde ja oma karja juurde uudiseid pajatama. Vist pererahvas ootab, aga mina olen igakell valmis. Ma elan oma uues peres juba terve aasta. 13 veebruaril oli esimene tähtpäev. Vaata kui väike ma olin: http://www.zone.ee/heinlo/puppies.pedigree.htm
Pererahvas kiidab mu lastetuba ja on mega õnnelik, et ma sain nende juurde tulla!!! Mul on üks saladus ka, peremehe vana padi rändas minu pesasse - nüüd olen veel rohkem kuninglik koer. Väike perenaine armastab ka oma patdjaga minu pesa kõrval lebotada.

Praegu olen perenaisega autos ja ootan millal väike perenaine suurest majast välja lastakse. Aknast on näha, kuidas lapsed uksest välja tulevad aga minu oma ei ole veel näha. Iga kord kui ma ta siia toon, kaob ta kohe mitmeks tunniks. Aga siin on head lõhnad ja pisut eemal on koertemänguväljak. Seal elavad linnavurled, kellel metsa ei ole. Kõnnivad ruudukujulises aedikus ja jätavad teineteisele teateid. Vahelduseks päris põnev. SEllistel päevadel olen ma soliidne koer, kes kõnnib kesklinnas perenaise kõrval. Mul on hea lastetuba ja ma oskan väga hästi käituda.

Eile müttasime väikese perenaisega maja taga. Olime kassi-pissi-väljakul, mis kunagi oi lastemäguväljak (väga ammu siis kui suurperenaine titt oli). Seal me olime kahekesi ja saime omaplikade trikke teha!! Juhei , varsti saan sõbrantsiga kokku.

Kelli tuli kohe mitmeks päevaks

Seekord tuli väike "õmblusmasin" kohe mitmeks päevaks. Me magasime, sõime ja mängisime nõrkemiseni! Tõeline pidzaama-pidu.

Minule tuli külaline

Jälle külalised!

Tartust tuli mitu inimest ja nendega koos saabus Sindy! Algul ma arvasin , et saan mõnuga mängida. Aga Sindy ei ole mürakoer, tema on majesteetlik 9 aastane daam. Minule külalised meeldivad. Teisel päeval lubas Sindy mind enda kõrvale kaissu. Peaaegu kaissu aga nii hea oli.

Nessa modelli_kärjäär

Loomulikult olin ma väga hea. Ma poseerisin kaks tundi. Jah, oli raske. Aga ma olin vapper. Pereniane premeeris palakestega ja pikas koridoris sai vabalt joosta. Lisaks veel need inimesed ... terved hordid inimesi, kes tulid mind vaatama. MA olin sellel päeval suur staar. Üks vanem härra arvas et olen narkokoer ja tulin tudengeid kontrollima. NAised tahtsid mind paitada aga mu suurus ja liikumatu saba tegid nad ettevaatlikuks. Alguses ma ei tahtnud et nad mu kasukat katsuksid ja nad respekteerisid seda. Hiljem uudistasin kabinettides ja vaatasin kuidas kontori-eluke veereb. Ateljees oli hea ja rahulik. Seal lõhnas magusalt... ma olen seda guassi-nimelist värvi koduski maitsnud, kuivalt , koos paberiga... ei ole hea toit. Krõbinad ja kalakesed...mmm teine asi.

Minu koju tuli esimest korda koer - Kelli

Nii see on.
Kuigi pildi peale oli teda raske saada. Peremees ütles et minu rahuliku kuju kõrvale jääb ainult karvane udukogu... kiire sell.
Uks avanes ja sisse astus memm korviga. Korvi sees piiksus ja liigutas väike must kera. Täitsa koera lõhnaline. Ta sebis ringi nagu väike õmblusmasin. Ma viskasin pikali ja sain pererahvalt kõvasti kiita, eeskujuliku vastuvõtu eest. Kuna nad külvasid mind maiustustega üle, siis otsustasin seda põngerjat natuke hellitada. Pikutasin kõhuli põrandal ja lasin tal käppade vahel mängida. Jagasime krõbinaid ja üritasime kahekesi kongist jagu saada. Muidugi oli uus tulnukas kongist vaid pisut suurem ja talle piisas minu kuivikute purust, mille ma kongist välja meelitasin.

Peremees viis mind õue jalutama ja kui ma tagasi tulin, siis ei leidnud enam põngerjat. Jäi vaid pisut lõhna ja tite joogikauss. Loodame et ta tuleb mulle jälle külla. Jään ootama. Pererahvas väidab et titt kasvab suuremaks .... seda imet tahaks ma näha!

HEAD UUT AASTAT!!!

1 jaanuari esimestel minutitel kõndisime inimestega pimedas öös... lumehelbeid langes tasa tasa ja ma oskasin end helbekeste taha ära peita! Otsi otsi, kus ma olen?

See oli pikk öö.... rahvas kõndis öösel tänavatel, taevasse tekkisid valgus ja sähvatused, kõmaki ja kõmaki kostis igalt poolt. Lõpuks oli tänav suitsu täis ja inimesed ikka veel rõõmustasid. Nuuskisin muru peal uusi teateid, vaatasin ringi ja viskasin pikali... mu inimesed jäid pea 45 minutiks seda taeva-ilu nautima.

Nessa ja ilutulestik - päeva jooksul harjutasime üksikute paukudega, kell 11 kõndisime vapralt tänavatel ja ajasime oma asju. Keskkööl kõndis Nessa nagu vana kala ilutulestiku all ja uudistas inimesi, nuusutas, ajas koera-asju ja haigutas. Paugu-taluvus on täitsa ok!